Kaart - Bychaŭ (Bykhaw)

Bychaŭ (transkribeerituna Bõhhav, poola keeles Bychów, leedu keeles Bychavas või Bychovas) on linn Valgevenes Mahiloŭ oblastis, Bychaŭ rajooni halduskeskus. Bychaŭ asub Mahiloŭ linnast 50 kilomeetri kaugusel Dnepri jõe kaldal. Linna läbib Žłobini ja Mahiloŭ vaheline raudtee.

Haridust annavad neli keskkooli ja kunstikool. Linnas on kuus raamatukogu. Seal antakse välja ajalehte «Маяк Прыдняпроўя». Linnas on toiduainetetööstus, seal töödeldakse ka puitu.

Vaatamisväärsusteks on koduloomuuseum, XIX sajandi keskel valminud õigeusu kirik ja XVII sajandil valminud lossikompleks, sünagoog ning klooster. Linna piiridesse jäävad ka mitmed eelajaloolised asulakohad.

Linna nimi tuleneb valgevenekeelsest sõnast «быў хоў», mis tähendab 'siin on ülekäik' – selles paigas ületasid kaupmehed Dnepri jõge. Teise versiooni kohaselt on asula saanud nime perekonnanime Бых järgi.

Linna on esimest korda kirjalikult mainitud 1370. aastal. Linn on kuulunud eri aegadel Druckite, Alšėniškiste ja Goštautaste suguvõsadele.

XV sajandil sai linnast staarostkonna keskus, mille omanikeks said Chodkiewiczid. Jan Karol Chodkiewicz muutis linna võimsaks kindluseks, mis oli üks tugevamaid kantse Valgevene aladel. Lisaks lasi ta ka linna rajada katoliku kiriku. Sajandi teisel poolel hakkas linnas tegutsema Euroopa suurim arsenal, kus valmistati kahureid, püsse ja laskemoona. Aastal 1621 läks linn abielu kaudu Sapiehade suguvõsale.

Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas linn kuuluma Viciebski vojevoodkonda ja Orša maakonda. Kuna sel ajal oli asutatud ka samanimeline alev, siis kutsuti seda toona Стары Быхаў.

Juba XVI sajandil oli linn korduvalt kasakate rüüsteretkede objektiks sattunud. Linna rünnati aastail 1590, 1595 ja 1648. Uputuse ajal piirasid Moskva väed ebaõnnestunult linna aastail 1654–1656. Aastal 1657 õnnestus ründajail linn aga tormijooksuga vallutada. Aastal 1661 linn vabastati. Linna kangelasliku kaitsmise eest andis kuningas Michał Korybut Wiśniowiecki sellele aastal 1669 erilised privileegid.

Põhjasõja ajal asusid Sapiehad rootslasi toetama. Kättemaksuks lasi Peeter I aastal 1702 linna ja lossi hävitada. Aastal 1737 avati sealse kloostri juures kool. Aastal 1747 oli linnas olemas ka juba raamatukogu. Aastal 1755 toimus seal kolm laata aastas.

Poola jagamisel läks linn aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mogiljovi kubermangu ja sellest sai maakonnalinn. Aastal 1781 kinnitati linna generaalplaan. Toona oli sellel kolm väravat: üks linna põhjaosas, teine lõunaosas ja kolmas viis Dnepri äärde. Aastal 1825 oli linnas 8 laohoonet, 13 kõrtsi, viis võõrastemaja. Lossil oli toona kaks torni ja seal asus kunstigalerii.